Üldiselt võib öelda, et tulenevalt geoloogilisest eripärast on Eestis enamasti tegemist kareda veega ning veekareduse normi Eesti seadusandlus ei reguleeri. Vee karedust tekitavad kaltsiumi ja magneesiumi soolad, mis on inimese organismile vajalikud elemendid, kuid nii nagu kõige muuga ei maksa nendega liialdada. Kodustes tingimustes on liigse veekareduse probleemid ennekõike tuttavad kodutehnikale tekkiva katlakivi ja peale pesemist nn. kuiva naha näol.
Eristatakse kolme kareduse liiki:
- Mööduv (karbonaatne) karedus. Seda põhjustavad vees lahustunud Ca ja Mg vesinikkarbonaadid (HCO 3–) ja karbonaadid (CO32-), mida me rahvakeeles tunneme kui katlakivi, mis sadeneb peale vee kuumutamisel/keetmisel lahustumatu CaCO3-na välja.
- Püsiv (mittekarbonaatne) karedus. Selle põhjuseks on peamiselt Ca ja Mg kloriidid (Cl-) ja sulfaadid (SO42-) ning vähemal määral ka fosfaadid, nitraadid jt., mis vee keetmisel välja ei sadene.
- Üldkaredus. See on kõigi Ca ja Mg ühendite kogusumma keetmata vees ehk Ca- ja Mg ioonide kontsentratsioon vees.
Liigselt kareda vee tekkivatest muredest nagu liigse katlakivi teke ning nahakuivus peale pesemist tuleb tähelepanu pöörata ka energia- ning pesuvahendite kulule. Liigse karedusega vee keema minemiseks on vaja suuremat hulka energiat ning liigselt karedas vees ei lahustu hästi ka pesupulber jättes riided plekiliseks ning puhtaks pesematta.
Vee pehmendamiseks liigsest karedusest kasutatakse põhiliselt meetodeid:
- Destillatsioon – vett keedetakse ning eralduv aur kondenseeritakse jahutamisel taas vedelikuks. Vees lahustunud soolad ei lendu koos veeauruga ja jäävad keetmisnõusse, kust nad eemaldatakse. Tegemist on suhteliselt energimahuka ja kodustes tingimustes ebamugava meetodiga.
- Ioonvahetus – kare vesi lastakse läbi ioonfiltri, milles sisalduvad ioonid (ioonvahetusvaik) eemaldavad vees leiduvad kareduse ioonid. Ehk vees lahustunud metallide soolad (peamiselt Ca soolad) asendatakse karedust mittetekitavate sooladega (peamiselt Na soolad). Reeglina eemaldatakse selle protsessi käigus ka vees lahustunud raud Fe2. Selleks, et ioonvahetusvaik toimiks tõhusalt tuleb tema võimekust aeg-ajalt taastada, ehk regenereerida. Seda tehakse soola NaCl2 abil, mis lahustatakse vees ning pestakse selle veega ioonvahetusvaik läbi. Kogu protsess on automaatne ning ise tuleb jälgida piisava soolakoguse olemasolu soolavee paagis.
Seega liigse vee kareduse puhul (s.h ka raua Fe2) on mõistlik ja otstarbeks siiski kasutada veepehmendit. Tuleb arvestada eripäraga, et natuke muutub pehmendatud vee maitse ning algne läbipaistvus. Pehmendist läbi käinud vesi tundub alguses klaasis olema hägune, mis on täiesti normaalne ning see hajub välja suhteliselt kiiresti. Selle mõju vähendamiseks on soovitatav peale veepehmendit kasutada pressöe plokiga filtrieid ning meie soovitus on kasutada Aquaphor Viking seeriat. Laias laastus jagunevad vee pehmendajad kaheks tüübiks – balloonid ja kast tüüpi lahendused. Peamiseks erinevuseks eelnimetatud tüüpide puhul on, et balloon tüüpi lahendusega tuleb siiski juurde lisada eraldi anum soolalahusele. Kast tüüpi lahendustes seda aga teha vaja ei ole ning lisaks on kast tüüpi lahendused ka kompaktsemad ruumikasutuses. Kast tüüpi lahenduste eeliseks räägib veel puhastamiseks ja regenereerimiseks vajamineva veehulga sääslikum kasutamine – ca. 90L vs. 250L. Sellega tuleb veepehmendaja paigaldusel arvestada, et kindlasti peab olema tagatud vee äravoolu võimalus. Muus osas on erinevatel pehmendajate peamisteks erinevusteks effektiivne tootlikus, regenereerimise intervallid (kas tehakse ainult sundregenereerimist ajaliste intervallidega või arvestatakse ka läbitud veehulka), soola tarbimine regeneratsiooniks, suurus, pehmedamise ja rauaeemalduse effektiivsus. End tõestaund ja tõhusaks osutunud veepehmendajateks on Waterboss ning Aquaphor brändide toodang.